Eesti Venemaa

Tere!

Aeg on nüüd nii kaugel, et kirjutan siia oma viimast sissekannet. Suvi on olnud imeline ja selle jooksul jõudsin ka mina Narvas ära käia. Käigust on tegelikult juba veidi üle kuu möödas, kuid kiired asjatoimetused ja palav ilm hoidsid mind tähtsast blogipidamise ülesandest eemal.

Niisiis: ema pidi mind 3. juuli hommikul kodust peale võtma, et siis üheskoos Narva poole vurama hakata, kuid kuna meil oli nõnda palju asjatoimetusi, siis hakkasime Tallinnast alles kusagil lõunast sõitma, peas kindel plaan veel selsamal päeval Narva-Jõesuusse randa jõuda. Kui lõpuks Narva jõudsime, panime asjad kibekiirelt kolledži ühikasse, kus meie jaoks oli seatud mõnus toake, vahetasime riided, toppisime Merikese ning tema sõbranna Anni oma „hiiglaslikku pereautosse“ ning kimasime Narva-Jõesusse. Rannas olid juba ees Aet, Tarmo, Maria, Jaanus ja Andres – kõigil rahulolevad näod peas ja terve jume põskedel.

Saime endale lamamistoolid ja minu selle aasta esimene rannaskäik võis alata. Tarmo kaevas meie kõrval auku, mis algselt teenis külmikuna, kuid muutus sujuvalt kunstiteoseks, mis esmalt kandis nime „Liina Tõnisson astub Keskerakonnast välja“, kuid nähes millise hooga teos lapsi enda ligi meelitab, nimetas Tarmo selle ümber „Kaur Hansoni nimeliseks lõksuks“. Siinkohal on oluline märkida, et Tarmo ajas hiljem augu kinni ning kunstiprojekti raames ei vigastatud ega pilastatud ühtegi last. Kurb lugu on aga selles, et olin suures sabistamises oma kaamera just tol päeval ühikasse jätnud ning seetõttu pole mul ka teisest pilte.

Pärast seda, kui olime mõned tunnid rannas vedelenud, otsustasime tagasi Narva sõita, sest Saksamaa mängis Argentiinaga ning meil oli kindel soov mängu lõppu näha. (Ühtlasi olin ma liiva ja päevitusõli seguga kaetud ning see ajas mind vinguma ja vingudes käin ma isegi endale närvidele, teistest siis rääkimata.)

Mängu tulemus ja dušš tegid meid rõõmsaks ning nii võisimegi sujuvalt sammud Põhjaõue poole seada. Vahemärkusena neile, kes ei tea, siis Põhjaõu on Hermanni linnuses Narva muuseumi territooriumil asuv suur hoov, mis kujutab endast midagi varauusaegse käsitööliste linnaosa sarnast. http://www.narvamuuseum.ee/est/pohjaou/?menu=est

Umbes poolel teel (ja tee ei ole pikk) avastasime emaga, et meil on kõht tühi ning hädasti oleks vaja midagi süüa. Otsustasime siis väikese kõrvalepõike teha ning astusime kebabist läbi ja haarasime sealt toidu kaasa. Põhjaõue jõudes käis seal juba suuremat sorti kotlettide vorpimine, sest järgmisel õhtul pidi NATO idapiiril  USA iseseisvuspäeva auks suur burksi-pidu toimuma. Sõin kebabi ära ja lõin samuti kampa. Ilmselt nii Merike kui ka Andres teavad, kui palju kotlette tol õhtul valmis tehti, kuid mina oma tervise huvides ei taha seda teada. Samas oli kogu ettevõtmine ka pööraselt lõbus ning kuna mu käed olid hakklihased, siis ei saanud ma oma õllekannu käes hoida, nii et panin sinna kõrre sisse ja vajadusel võtsin rüübet. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kõrrega juues pidavat õlu hirmus kiiresti pähe hakkama ning sellele tegevusele oli ka mingi kummaline nimi antud, mida ma ei mäleta. Igal juhul tundub mulle nüüd, et kiirem pähehakkamine on müüt. Vähemasti mina ei täheldanud küll mingeid erilisi kõrvalekaldeid tavalise õllejoomisega võrreldes.

Õhtu oli hästi mõnus ning andis mulle aimu Põhjaõue võlust, millest terve talve kuulnud olin.

Põhjaõue isandad Andres ja Tanel

Selline koht

Sellise vaatega

Õhtu veeres üsna rahulikult, kui vaid välja arvata see, et ma olin sinna läinud emaga ja tema täitis suurepäraselt oma lapsevanema kohust – ehk siis pani mind igal võimalusel piinlikku olukorda. Valus!

Järgmisel hommikul avastasime kell kümme, et õues on 24 kraadi sooja ja meil on kiiremas korras vaja Narva-Jõesusse minna, seal hommikust süüa ning seejärel rannas mõnuleda. Kuna aga naljakal kombel ei olnud sellisel „varajasel“ tunnil Narva-Jõesuus just liialt palju söökikohti avatud, siis ostsime endale Meresuu hotelli hommikusöögi ja nautisime vastavalt siis ema oma hommikukohvi ja mina oma –teed alustaldrikuteta tassidest. See oli imelik. Aga toidul ei olnud midagi häda ning saime rõõmsalt randa minna. Rannas olid juba ees Jaanus ja Maria, kuid kahjuks ei leidnud me sealt Andrest, kes oli eelmisel päeval lubanud Meresuu rannaputka kõlarid läbi lõigata, nii et meil ei jäänud muud üle, kui ka sel päeval oma lebamistoolides üht ja sama totrat reggee-plaati kuulata.

Ilm oli soe ja minu sadistist lähisugulane käis pidevalt ujumas. Ujumast naastes arvas ta, et kõige õigem oleks märja ja külmana minu lamamistooli mulle otsa ronida, sest nii tore on ju kuulata, kuidas su (täiskasvanud) laps täiest kõrist üle ranna röökima pistab. Kusjuures eelmisel päeval oli Aet mulle sama trikki teinud ja me pole isegi sugulased.

Samas pean ma ära märkima, et leidsin endaski lõpuks jõu esimest korda üle nelja aasta Eestis avaveekogus ujuda ja see oli nii mõnus. Vesi oli soe ning ma hullasin lainetes nagu keskmisest rumalam viieaastane.

Meresuu oli lisaks oma putkale ja lamamistoolide laenutusele välja pannud ka massaažilaua ja massööri ning rannas sai lasta endale massaaži teha. Pärast seda, kui mu ema oli seda proovinud ja talle meeldis, leidis ta, et ka mina peaksin minema. Alguses ei olnud ma sellest ideest just vaimustuses, sest mõte, et keegi võõras mind puudutab on üsna ebameeldiv ja kui sellele lisandub veel liiv ja õli, muutub see mõte üsna võikaks, kuid nagu tavaliselt, lasen ma vanema ja „targemal“ end pehmeks rääkida ning sel korral oli tegu isegi täitsa mõnusa mõttega. Ei kurda.

Aga Narva-Jõesuu rand on tõeliselt ilus, merepõhi ei ole kivine ja isegi sügavaks läheb päris kiiresti.

Pärast veidi liiale läinud küpsetamist (ja liiale läks see hoolimata minu väga usinast õlitamisest ja tugevast kaitsefaktorist), seadsime end jälle Narva poole teele. Taas kord ootas meid ees kiire dušš ja minek Põhjaõue, kus ettevalmistused peoks juba käisid.

Peo piletiraha kogus Aet – tema vasakus käes on raha ja paremas argument.

Ja süüa oli palju

See oli minimalistlik eksperiment, tõeline praadimine nägi välja nii

Traditsiooniline rodeo

Parim hull reisikaaslane (õues oli muide väga soe, lihtsalt rand oli oma töö teinud).

Muuseumidirektorist kokapoisiks

Lugu oli aga selline, et süüa oli nii palju, et pooled burgerid said järgmiseks päevaks tallele pandud, kuid need, mida sõime, olid suurepärased. Lisaks veel salatid ja kook ning lõpliku lihvi andsid õhtule lõkke kohal soojendatud vahukommid (viimase puhul polnud ehk nii palju tegemist maitseelamusega, kuid elamusega sellegi poolest).

Kogu üritus õnnestus minu meelest väga hästi ja kuigi ma veel kaks päeva iga kord, kui silmad sulgesin, burgereid nägin, oli see kõik seda väärt. Pealegi – mulle väga meeldib süüa ja heas seltskonnas söömine on eriti suur rõõm.

Kõiki pilte saab näha siin http://picasaweb.google.com/linda.lainvoo/SuviRandBurgeridJaNarva?authkey=Gv1sRgCO3E1NbRsY2vnAE#

Järgmisel hommikul pakkisime oma asjad, ema käsi veel kärmesti Narva-Jõesuus ujumas ja oligi meie puhkus idamaades läbi saanud. Ema oli Narvast ja Narva-Jõesuust siiras vaimustuses ja leidis, et mul oligi kogu aeg õigus, Narvas tõesti ei ela ainult narkomaanid!

Igal juhul olen mina nüüd Narvale aastase ringi peale teinud ja seega on tänase postituse näol tõesti tegemist viimase Eesti Venemaa sissekandega (Andres ilmselt ikkagi ei usu). Mul on hästi hea meel, et see kummaline blog, mis tegelikult oli kirjutatud perele ja sõpradele, kes minu ja mu kõnepruugiga harjunud on, nõnda palju lugejaid leidis ning minu elu Narvas seeläbi nii palju kaasaelajaid sai. Sügav kummardus teile kõigile, kes te viitsisite minu heietusi lugeda ja kes te minu veidrate naljade ja iseäralike võrdluste peale ei pahandanud (see kehtib muide ka kõigi märkuste kohta, mis antud postituses mu tegelikult suurepärase ema kohta tehtud said).

Kõige rohkem aga tahan tänada kõiki neid inimesi, kellega Narvas kohtusin ja sõbrunesin. Tegelikult olete teie peamine põhjus, miks mulle Narva nii väga meeldib. Siinkohal tänan Mammukest (ehk siis Maarjat), kes juhtus olema see inimene, kellega mind Narva Kolledžisse helistades suhtlema suunati ja kes lahkel häälel mind külalisüliõpilaseks tulema julgustas.

Tõsiasi on see, et te olete seal Narvas kõik natuke hullud ja just see mulle teie juures nii väga meeldibki. Kuid ärge lootke, et te minust nüüd lahti saate, tulen varsti jälle, lihtsalt siis jääb see kõik meie vahele.

Ja lõpuks, õige pea on sügis ja sügis Narvas on imeilus, minge kõik vaatama. Nüüd on teie kord.

Aitäh!

Tere!

Eesti Venemaa on nüüd talveunest ärganud ja teinud Narvas toreda kevadise tiiru. Kui aus olla, siis oli mul päris suur kihk sel korral ainult piltidest koosnev postitus teha, aga Mammukesel (Maarjal) õnnestus mind siiski ümber veenda.

Sel korral sõitsin Narva rongiga. Rahvast oli meeldivalt vähe, minul oli hea raamat, suur uni ja kõva pink, mille peal mu istmik kogu aeg ära suri. Natukene oli isegi kahju, et ei olnud markantseid kaasreisijaid, keda huviga vaadata ja kuulata.

Mida enam Narva poole, seda pilvisemaks taevas läks ning Narva jõudes sadas ladinal vihma. Kohvrirataste vurina saatel silkasin läbi vihma Antalya kebabi, kus olid Aet, Maarja, Saskia ja Kaarel. Viimased kaks pidid aga õige pea lahkuma, nii et jäime Aeti ja Maarjaga kolmekesi ning tegime tõelise naisteka õhtu. Hästi tore oli ja kebabi toit maitses mulle ka väga. Naisteka kõrvalt näitas Aet mulle kohaliku ajalehe 9. mai numbrit, millest ma muidugi ka pilti tegin.

Minu jaoks oli seal põnevalt palju Georgi lindikesi, viisnurki, sirpe ja vasaraid, aga eks ma olen ju ka Tallinna ullike.

Pärast liiga suurt kogust kebabi ja oluliselt väiksemat kogust šampust, mis oli laual tähistamaks üht kiisudega seotud tähtpäeva, liikusime ühikasse, kus otsustasime veel klaasikese veini juua. Aet tõi veini, Maarja Baroki.

Mu toas oli hästi soe ja mõnus ning lisaks oli seal telekas, mida ma ammu näinud ei olnud, nii et voodisse läksin ma alles siis kui õues juba koitis, kuid uni ei tahtnud kuidagi tulla, sest olin ilmselgelt liiga palju kebabi söönud (aga see oli nii hea).

Järgmisel hommikul magasin muidugi sisse ja kui ma lõpuks üles sain, siis hakkasin paaniliselt sahmima, sest kartsin, et jään Narva vanalinna arengut käsitlevale foorumile hiljaks. Pealegi olin veel Maarjale lubanud, et lippan enne kolledžist läbi ja tervitan Raissa Mihailovnat, kes Maarja käest minu kohta uurinud oli. Selgus, et meie sümpaatia on vastastikune ning ma arvan jätkuvalt, et Raissa Mihailovna on pööraselt armas vanaproua.

Aga kuna tal oli tol päeval nii palju asjaajamist, siis mul ei õnnestunudki teda kohata ja nii jooksin ma Maarja kabinetist tagasi ühikasse Aeti juurde, kes mulle väga maitsvat pastat pakkus. Kõhud täis söödud, sõitsime Aeti autoga raekotta ettekandeid ja arutelu kuulama.

Arutelul osalesid Narva vanalinna ja kolledži uue hoone ehitusega seotud inimesed, erikülalisena oli Tallinnast varastatud (nagu Katri ütles) Jevgeni Kaljundi.

Minu rõõmuks kohtasin raekojas ka Eesti seksikaimat arheoloogiaprofessorit Aivar Kriiskat, keda ma siis üle pika aja jälle kallistada sain.

Aivar tegi vahva ettekande kolledži uue hoone alustest kaevamistest.

Seejärel astus üles nooreks hipiks maskeerunud Andres Toode (asun soengu osas Aeti ja Maarja leeris), kes ka kogu üritust modereeris. Tema ettekanne kõneles peamiselt Teise maailmasõja järgsetest arengutest Narva vanalinnas.

Järgmise ettekande tegi Ülar Mark, kes lisaks põnevatele tulevikuvisioonidele lummas publikut vaimukate slaididega.

Viimasena astus üles Jaanus Villiko, kes kõneles kolledži uue hoone senisest saamisloost ja hoiatas meid igava ettekande eest, kuid millegi pärast suutis ta kogu auditooriumi mitu korda rõõmsalt naerma panna.

Kui ettekanded kuulatud said, siis jõudis aeg aruteluni, mille teemaks ikka seesama vastuoluline Narva vanalinn.

Kui ametlik osa läbi sai, pakuti värskeid saiakesi ning Tanel jagas Narva Postiljoni erinumbrit, mis oli nimelt kolledži hoone nurgakivile pühendatud.

Seejärel suunduti linnusesse, kus toimus pidulik aktus ja ühtlasi kuulutati välja Narva Kolledži aasta õppejõud. Sel korral pälvisid auväärse tunnustuse Nina Raud, kellest ma kusagil alguse pool ka juttu tegin, ja minu eriti suureks rõõmuks ka minu kallis sõber Aet Kiisla. Aplaus!

Mulle meeldis väga aktuse muusikaline vahepala – nooruke pianist Narva muusikakoolist suutis mind täielikult lummata.

Aktuse väga oluliseks osaks olid Narva Kolledži õnnitlemine ja õnnitlejaid oli tohutu hulk. Neist jäi mulle eriti eredalt meelde Vene Föderatsiooni esindaja, kes oli lausa hirmuäratavalt rõõmsameelne.

Ja siis noormehed firmast Disco, kes suutsid terve saali arvama panna, et nad tõid kolledžile (loe: Katrile) kingituseks päris elava kassipoja, õnneks see siiski nii ei olnud ja kõik piirdus vahva naljaga.

Pärast aktust liiguti rõõmsalt augu juurde, et tähtsate külaliste juuresolekul uuele hoonele nurgakivi panna. Sagimist oli palju ning hoolimata vihmast oli kogu ettevõtmine üsna hoogne ja kahtlemata väga lõbus. Nalja tegid nii mitmemõttelised väljaütlemised Eesti piiri kohta kui ka jukerdav helitehnika, mis kohati all augus öeldu üleval ääre peal seisjatele hoopiski huvitavas võtmes kohale toimetas. Eriti lustakas oli kuulda, et kapslisse lisatakse ehitaja, sest ülejäänud info mingist logoga vidinast ei kostunud üles. Nii sai koheselt alguse legend Narva Kolledži hoonesse müüritud süütust ehitajast.

Pärast seda, kui nurgakivi pidulikult pandud sai, mindi uuesti raekotta, kus Kaarel ja Saskia esitlesid endi poolt koostatud ja kokku pandud raekoja platsi paberist makette, mille väljatrükid ka kõik soovijad endale kaasa võisid. Mina kinkisin enda eksemplari väikevennale, kes tundus küll põnevil olevat, kui ma talle mainisin, mis tore asi pabertoru sees oli (ja üks suurem mees nurises selle üle, et miks ma alati kõik ägedad asjad oma väikevennale annan).

Pärast seda otsustasime jällegi kebabi sööma minna. Tegu oli hea mõttega, sest kebab oli sama maitsev ja jällegi hiiglaslik. Seal sain Merikeselt teada ka Narva „vanasõna“, mis kõlas umbes, et Narva vesi on tervislikum kui Coca-Cola, aga Coca-Cola maitseb paremini. Ma vist elan mingis kummalises maailmas, aga ma jõin Narvas elades pidevalt kraanivett ja ei tajunud selle juures küll nii hirmsat maitset. Ei tea. Igal juhul sõime kõhud täis ja sättisime ennast õhtusele peole linnuses.

Linnuses toimus üritus nii väljas kui ka sees. Kohal oli palju inimesi, pakuti maitsvat süüa ja juua.

Nägin üle pika aja ka Indrekut, kes oli küll pidutsema tulnud, aga sai endale sujuvalt vastutusrikka pudrujagaja töö.

Tantsuks mängis Avenue ja 2/5 ulatuses kolledži tudengite bänd, mille nime ma kahjuks ei mäleta, aga nad tegid hästi vahvalt erinevate lugude töötlusi – see bänd oli nii lahe, et endalegi üllatuseks ma tantsisin kogu nende esinemise aja ja nii pole neist ühtegi pilti.

Pärast elava muusika lõppu kolis üritus linnuse hoovi ja apteeki, kus Tanel kõigile põnevaid jooke serveeris. Aga miks mul apteegist ühtegi pilti ei ole, seda ma ei tea. Küllap olid mõtted selleks hetkeks juba mujal.

Linnusest liikusime väikese seltskonnaga edasi RoRosse, kus üks saarlane kartis, et ma söön tema pelmeenid ära, aga tal läks sel korral õnneks ja ma piirdusin ainult enda pelmeenidega.

Pika päeva lõpuks vajusin soojas ühikatoas voodisse ja magasin magusalt hommikuni, sest tänu Aivarile ei pidanud ma kell 6.27 rongi peal olema. Selle asemel jõudsime Aivariga veel hommikul kebabis käia ning siis südame rahuga Tallinna poole veerema hakata.

Nagu alati, oli ka sel korral Narvas hiiglama tore. Ühest küljest meeldib mulle Narva linn, kuid kõige olulisemad on siiski kõik need suurepärased inimesed, kes Narva minu jaoks nii imeliseks muudavad.

Suuremat hulka pilte näeb siit http://picasaweb.google.com/linda.lainvoo/NarvaKolledzi11SunnipaevJaUueHooneNurgakivipidu?authkey=Gv1sRgCLaxnpH9ufnHpwE#

Tänase postituse lõpetuseks mainin veel, et kindlasti on tulemas ka suvine postitus, mis ilmselt jääb ka selle blogi viimaseks sissekandeks. Jälgige informatsiooni (või siis mind Narvas)!

Tere!

Nagu vist kõik teavad, siis Vabariigi aastapäev on möödas ja sellega seoses ootab üks lugu jälle postitamist. Kuid enne, kui ma saan rääkida viimasest käigust Narva, pean veel mainima kaht olulist asja. Esiteks – pärast mitmeid palveid ja manitsusi olen jõudnud arusaamisele, et Eesti Venemaa ei saa lõppeda Vabariigi aastapäevaga, sest nii palju toredaid elamusi on veel saamata – seega vajub Eesti Venemaa pärast tänast postitust küll hilisesse talveunne, kuid ta ärkab uuesti kevadel, et siis teieni tuua veel vahvaid lugusid idapiirilt. Teiseks – olen kuulnud, et on inimesi, kelle arvates minu mõningad väljaütlemised ja võrdlused on olnud ehk liiga teravad – selle kohta ütlen vaid, et tegu on siiski minu arvamusega, mida on kujundanud nähtu ja kogetu, ning kui ma negatiivsed asjad ütlemata jätaksin, siis muutusk ju kõik positiivne, mis ma siia kirja panen, ebausutavaks. Seega on Eesti Venemaa ka edaspidi aus!

Sõitsin sel korral Narva bussiga, sest Kaarlil oli teisipäeval sünnipäev, mille auks toimus traditsiooniline kõnekoosolek, kuhu ma jõuda tahtsin, ning selle pärast pidin tavapärase rongi aseme hoopis bussiga sõitma. Kuna tol päeval oli meeletu lumetorm, siis juba ainuüksi Tallinna bussijaama jõudmisega oli mul tükk tegemist, kuid kuna silme ees oli üllas eesmärk, ei lasknud ma end ilmast takistada. Buss oli õnneks pooltühi ning sain mõnusalt üle kahe koha laiutada. Minust diagonaalis üle vahekäigu istus väga naljakas mees. Nimelt tuli ta bussi võimas karvamüts peas ning kuna bussis oli üsna soe, siis võttis ta mütsi peast, milles pole iseenesest ju midagi imelikku, aga seejärel võttis ta oma kilejope taskust kokkuvolditud kilekoti ja asetas oma mütsi sinna sisse. Ilmselt oli tegi nii väärt mütsiga, et bussi pinnad võisid seda kahjustada. Lisaks rääkis see mees väga palju telefoniga ja iga kord, kui ta kõnet alustas, soovis ta pidupäeva puhul õnne (tegu oli 23. veebruari ehk siis nõukogude armee aastapäevaga või siis ka meestepäevaga – kuidas soovite). Vähemasti oli mul põnev seda meest jälgida ja tegelikult läks bussisõit üsna kiirelt ja valutult (kuigi buss hilines Narva 20 minutit, sest teeolud olid lihtsalt nii halvad).

Narva bussijaamas ronisin bussist maha ja taarusin kohver käe otsas ning käekott ja fotokas õlal, jaamas seisva ainukese takso juurde. Taksojuht võttis mu kohvri, pani selle pagasiruumi, istus siis tagasi autosse ja hakkas sõitma, aga ta tegi veel midagi, mida ma seni Narvas näinud ei olnud – ta pani taksomeetri tööle ja taksomeetril seisis 25 krooni. Ilmselgelt arvas, et ma ei tea, kuidas Narvas asjad käivad. Aga ma ju tean! Küsisin seepeale kohe, et kas see on vaid sõidu alustamise eest või on tegu hinnaga kuni kolledžini. Tüüp lülitas taksomeetri välja ja lausus, et kolledžini. Kuigi tegu oli kõige räpakama taksoga, millega ma seni Narvas sõitnud olin, olin endaga siiski rahul.

Kolledžisse jõudes olin lumine, kurnatud ja näljane. Tervitasin uksel valvur Raissa Mihailovnat, kes varem mind alati laia lahke naeratusega tervitanud oli, kuid sel korral ei tundnud ta mind ilmselt mu uues soengu tõttu ära ning soe tervitusnaeratus jäi saamata. Jooksin ruttu üles, kus kõnekoosolek juba Kaarli ettekandega täies hoos oli.

Õnneks ei seganud minu hilinemine kedagi ning sain südamerahuga Kaarli peolauda lagedaks sööma hakata. Pean siinkohal mainima, et pakuti erinevaid väga häid suupisteid, kuid tõeliseks maiuspalaks oli Kaarli ja Saskia enda valmistatud toores liha. Ei ütleks hetkelgi paarist viilust ära.

Pärast Kaarlit astus ettekandega üles ka Aet.

Kõnekoosolekult läksime otse kolledži fuajeesse, kus minule võõrad inimesed tähistasid oma lapse 6-kuuseks saamist ning veel üht koma teist (aga ma pole kindel, kas tasub seda siia kirja panna, küll asjaosalised ise kõnelevad neist asjust). Kuna mul oli kõht tühi ja neil oli seal palju suurepäraseid suupisteid, siis ma ei lasknud end oma kontvõõra staatusest segada. Igal juhul oli kena koosviibimine.

Sealt edasi sumpasime Kaarli ja Saskiaga kolledži ühikasse, kus me kõik ööbisime. Ka kolledži ühikas on igati elatav ja viisakas. Tegu polnudki nagu ühikaga, vaid eraldi pisikese korteriga, kus nii oma tualett ja vannituba kui ka köök. Panin oma asjad tuppa ära ja lippasin alla Kaarli ja Saskia elamisse, kus oli toorest liha, veini ja šokolaadi. Mõne aja möödudes liitus meiega ka tõbine Andres. Siis veel Ruth Maria, Aet, Tarmo ja minu toakaaslane Evelin. Ühel hetkel, aga jõudis Tartus kohale buss suure hulga EÜSi noormeeste ning peamiselt FP tütarlastega, kes kõik korraga Kaarli ja Saskia juurde kööki maabusid. Üsna pea pärast seda otsustati, et tuleb liikuda, kas sööma või Studiosusesse, kus sel korral pakuti meestepäeva puhul lausa striptiisi.

Olin enne seda juba mitu nädalat end Studiosuse jaoks ette valmistanud ja eriti intensiivset tööd tegin veiniga Kaarli ja Saskia juures, aga mitte midagi ei aidanud – Studiosus lihtsalt ei tööta minu jaoks. Tudengid ja ka näiteks Aet, Ruth Maria, Maarja ja mitmed teised, oskavad Studiosust kogu tema veidruses nautida, aga mina ei oska. Ei tunne ma seal kihku tantsida, ega isegi mitte paari kokteili juua.

Aga et te usuksite, et ma siiralt üritasin, siis panen siia ka pildi oma siirast üritamisest.

Tegelikult oli mul juba pärast üsna lühikest Studiosuses viibimist hiiglama suur kihk ära minna, aga ma ju ei saanud, sest striptiis oli nägemata. Lõpuks see siiski algas ja mina pressisin end oma kaameraga erutunud hilispubekate vahelt läbi ja tegin paar pilti, aga siis hakkas nii piinlik (sest see olukord oli lihtsalt nõnda jabur), et ma ei suutnud rohkem pildistada. Aga vähemalt see osa striptiisist, mida mina nägin koosnes sellest, et tütarlaps väänles põrandal ja tema kõrval seisis valves üks suur ja kurja olemisega onu.

Nähtust said innustust nii Aet kui ka Tarmo, kes siis kõiki nähtud võtteid Eriku peal rakendama hakkasid. Ja uskuge mind, see oli kõvasti parem vaatemäng!

Vahetult pärast seda taipasime Kaarli ja Saskiaga, et nüüd on küll aeg magama minna, sest järgmisel hommikul ootas ees eriti varane ärkamine ja palju olulisi sündmusi.

Ilmselt seoses ealiste iseärasustega, ei saanud ma öösel kuigi hästi magada ning kui äratus 6.30 pinisema hakkas, olin ma tegelikult juba mõnda aega ärkvel olnud. Ka Evelin nentis, et temagi polnud kuigi hästi maganud. Igal juhul kammisime karvad, puhastasime vurrud ning toppisime vammused selga (sel korral nägid mu Narva sõbrad mind esmakordselt pükse kandmas – vot nii põhjalikult riietasin end tol hommikul), et siis Narva linnuse hoovi lipuheiskamisele minna. Oli hämar, tuuline ja külm, aga kuna ma olin end tõeliselt hästi ette valmistanud, siis polnud selle ilma talumine minu jaoks kuigi suur katsumus.

Esiplaanil on Ruth Maria, kes ei näi kuigi õnnelik.

Ühel hetkel hakati hiiglaslikest kõlaritest hästi kõvasti hümni mängima. Ilmelt selleks, et kõik mõistaksid, et tegu on tähtsa hetkega, kuid hümn mängis nii valjult, et hävitas umbes 75% selle momendi potentsiaalsest ilust, sest kurdistava hümni saatel on üsna raske heldida.

Pärast hümni järgnesid sõnavõtud. Erilist äramärkimist väärib linnapea kõne, mida ta pidas paberitelt, mis tuulega kogu aeg ära tahtsid lennata ja mis sisuliselt oli totaalne jura (aga see on minu arvamus ja äkki olin ma tol hetkel lihtsalt nii unine, et selle kena poliitiku lennukad mõtted läksid mul lihtsalt kaotsi).

Pärast sõnavõtte jalutas pea kogu seltskond üle linnuse hoovi Rondeeli, kus pakuti sooje jooke ja pirukaid, aga enne Rondeeli jõudmist tervitas meid tähtsa päeva puhul veel üks oluline mees.

Rondeelis oli hiiglama palju rahvast ning totaalne tunglemine.

Aga ülakorrusel hakati näitama Lennart Meri filmi „Kaleva hääled“, mida samuti suur hulk inimesi näha tahtsid.

Pärast filmi liikusime bussiga edasi Vabadussõja mälestusmärgi juurde Garnisoni kalmistul. Seal ei olnud eriti huvitav, aga arusaadavalt oli tegu kohustusliku osaga ning mina lõbustasin ennast pildistamisega.

Kalmistult liikusime edasi tanki juurde…

…kus toimus iga-aastane „Vjatško“ laulmine.

Kuid enne laulmist taipas Kaarel ilmselt, et tal jäi hommikusöök söömata, ent „Vjatško“ jaoks oli rammu tarvis, nii et ta otsustas ära süüa Katri käes olnud punase roosi.

Ja me kõik olime hämmingus.

Kahjuks ei osutunud roos just kõige meeldivamaks palaks ning selle tõttu pidi Kaarel roosi väljutama. Igal juhul jõuti pärast neid katsumusi lõpuks ka Muistse Vabadusvõitluse aegu meenutava laulu laulmiseni ja kõik oli väga kaunis.

Edasi liiguti Narva raekoja juurde, mille ees on hetkel suur auk, kus 2011 aasta sügiseks seisab uus ja vägev kolledži hoone.

Edasi läksime suurema kambaga Salvadoresse sööma. Õnneks on minu sõbrad Salvadore püsikliendid ning selleks ajaks kui meie söömist lõpetasime, toodi noortele tartlastele alles jooke. Aga täis kõhuga oli mõnus olla ning taipasime kõik, et nüüd oleks viimane aeg magama minna, kuna õhtul ootas linnuses pidu.

Enne magamaminekut sain pilgu peale visata Maarja Barokile, kes on hiiglama võluv tuustike.

Kuna ilm oli tuulise ja pilvise hommikuga võrreldes väga ilusaks läinud, siis oli ka meie tuba sooja päikesevalgust täis. Võtsin vammused seljast ja pugesin teki alla. Küll oli mõnus, eriti arvestades seda, et minu lõunauinak oli sama pikk kui ööuni, aga kordades kvaliteetsem.

Ärkasin hea tuju ja meeldiva peosärtsuga. Tegime ennast Eveliniga ilusaks ja läksime linnusesse, kuis meie saabumise ajal pidu juba käis.

Pakuti süüa ja juua, taustaks oli elav muusika ning seinal näidati presidendi vastuvõttu.

Ühel hetkel otsustasime Evelini, Aeti, Ruth Maria ja Maarjaga, et nüüd on õige aeg teha grupipilti – poseerisime kõvasti!

Pärast poseerimist vihtusime veel hoolega tantsu ja tundsime rõõmu vabariigi sünnipäevast. Igal juhul oli üks väärt pidu.

Pärast pidu jalutasime tagasi ühikasse ning läksime magama. Mina kruttisin oma äratuse 5.15 peale, et kindlasti hommikusele rongile jõuda. Uni ei tahtnud sugugi tulla, sest olin oma jalad valutama tantsinud. Nii ma siis panin padja, mis minu jaoks nagunii liiga kõrge oli, jalgade alla ja uinusin nagu Pipi Pikksukk.

Hommikul võtsime Ruth Mariaga takso ja sõitsime rongijaama. Seal saime veel mõnda aega pimedas jaamahoones seista ja lõpuks rongi jõudes otsustasime veel juttu ajada ning hommikust süüa, nii et lõpuks ei tulnud ka rongis magamisest midagi välja. Aga mõned minutid pärast kümmet olime Balti jaamas, kust Ruth Maria otse tööle ja mina otse seminari läksin. Kuid see kõik oli seda väärt.

Kõiki pilte saate näha siit http://picasaweb.google.com/linda.lainvoo/VabariikSai92?authkey=Gv1sRgCOzchcGrr7joaQ#

Ma tänan kõiki, kes on seda blogi lugenud ja keda see rõõmustanud on ning rõhutan veel kord, et Eesti Venemaa läheb nüüd puhkusele, et kevadel koos Põhjaõuega nagu fööniks tuhast tõusta (kui kaunis kujund, ise ka imestan), sest näib, et Narva on mul nüüdseks nii veres, et jäängi seal käima (ka siis, kui ma enam siia midagi ei kirjuta). Maarjal oli õigus, kui ta ütles, et Narva poeb naha alla ja siis sellest enam lahti ei saa. Loodan, et teiegi leiate aega Narva sõita ja lasta Narval endale naha alla pugeda, sest minu jaoks oli otsus Narvaga lähemat tutvust teha, üks parimaid asju, mida ma kunagi teinud olen. Narva tasub tulla!

Tere!

Nüüd siis lubatud pildikesed Narvast veel enne Vabariigi aastapäeva. Reaalsus on see, et olen juba kaks nädalat Tallinnas tagasi, aga pole lihtsalt kirjutamiseks mahti saanud, sest pealinnas on mul nii palju tegemist.

Kuna ilmad olid  nii külmad, et pidin aku elushoidmise nimel iga päev autoga “jalutamas” käima, siis sain veel viimastel päevadel Narvas ilusaid pilte klõpsida.

Narva veehoidla talvine päev

Aleksandri kirik ja lumevall

Kui väga kõvasti tahta, siis on raekoda näha.

Nüüd aga viimased pildid minu armsast ühikatoast, natuke nukker, aga siiski postitamist väärt.

Ja nagu esimesel korra, nii ka nüüd, tegin ma pilte ka oma aknavaatest – selle aja jooksul jõudis palju muutuda, aga vaadake ise.

Viimase pildipaari juures juhin ma eraldi tähelepanu teeradadele, mis sügisel olid tõesti rajad ning kus õhtul oli pime, aga hilisemal pildil on näha valgustusposte ja lume all on mudaste radade asemel nüüd kiviparkett. Mäletan esimest õhtut, kui valgustus sisse lülitati – kogu tuba oli järsku täidetud kummalise oranži kumaga ning mul kulus ikka hea hulk hetki, et taibata, mis toimub.

Nüüd ootab mind veidi rohkem kui nädala pärast taas Narva ja terve hunnik toredaid inimesi. Ei jõua ära oodata. Aga õnneks teevad Aet ja Tarmo juba laupäeval natuke soojendust, sest lähme koos nendega Tallinnas kontserdile. Tore-tore!

Tere!

Lõpuks ometi on blog.com omadega sellises seisus, et laseb jälle postitada. Aplaus!

Teatavasti pidasime laupäeval minu Narvast lahkumise puhul ühikas pidu, ja kus ikka oli alles pidu! Nii mõnigi külaline jäi peamiselt külma tõttu tulemata, kuid sellegi poolest oli rahvast palju ning tuju hea. Nagu juba kutsel kirjas, siis mina pakkusin booli, aga Juri küpsetas lisaks hiiglama maitsva šokolaaditordi ja veel ka kanaga quiche’i. Mõnna! Tegelikult osales Juri ka booli valmistamisel – ta aitas mul ananassi lõikuda, sest ilmselgelt ta taipas, et kui mina ananassi lõigun, jõuavad booli sisse ka minu sõrmed.

Ning, et te ikkagi usuksite, et rahvast oli palju, siis panen siia tõestuseks ka ühe pildi. Rahvast oli kohe nii palju, et kõiki korraga ei õnnestunudki ühe pildi peale saada.

Lisaks sellele, et kogu aeg oli väga naljakas, tõmbas peo tõeliselt käima Jüri arvutist tulnud 90ndate kodumaine levimuusika. Seal oli kõike – Toit Koomest Nancyni – ja oi, kuidas me tantsisime.

Ühel hetkel otsustasime Aetiga, et Narva otsib superstaari.

Samas tegid ka teised peokülalised avastusi – näiteks Tarmo, kes leidis endas ühes rasedusega ka emainstinkti.

Sama saatus tabas ka Pavelit

Kuna minu külalised takerdusid sama probleemi otsa, mis mind siia kolides vaevas, ehk siis nad ei leidnud mu tuba üles, vaid rammisid kõik esimese hooga Jüri juurde, siis otsustas Pavel selle probleemi lahendada.

Ühtlasi taipasin mina, et mu naabrid on täiesti tavalised poisid.

Siin on näha uhket isa oma tütrega. Maarja oli nii armsalt viisakas, sest ta märkas küll, et Jüri süles olev tüdrukuke on kergelt habetunud, aga ta ei söandanud midagi öelda, sest tegu on ju ikkagi kellegi lapsega.

Aga siin on laps juba suureks kasvanud

Boolikausist leidsid kõik oma lemmikud – Maarja jahib siin järjekordset arbuusi

Lisaks tassisid Pavel ja Tarmo öösel kohale veel hunniku toitu ja täiendasid alkoholivalikut ka ausamate jookidega kui minu niiduk-bool.

Kokkuvõttes oli pidu väga vahva ja minu jaoks täis ootamatusi. Kõige enam üllatas mind see, et inimesed tulid kingitustega. Ja mitte mingite jamade kingitustega, vaid tõeliselt lahedate ja Narva-teemaliste kingitustega. Ma tean, et eputada pole ilus, aga nüüd on mul näiteks linnuse pildiga kruus, linnustest rääkiv raamatuke, postkaardikogu Narva raekoja platsist, pudelike hea ja paremaga, mis pärineb veel Taani-aegsest Narvast, nagu Merike õigesti märkis, kaks tõelist gourmet konservi, seal hulgas suur purk silmudega, vene keele solvavate sõnade sõnaraamat ning pilt Euroopa Liidu kõige kirdepoolsemast punktist. Ja see polnud kaugeltki kõik.

Teine suur üllatus tabas mind järgmisel päeval, mille juures tuleb tunnistada, et mul on elus olnud palju ilusamaid hommikuid ja vähe koledamaid. Kui ma kell kolm pärastlõunal end nii kaugele viisin, et suutsin kööki minna, siis avastasin ma, et kogu köök oli kõige paremas korras. Selle eest kuuluvad tänusõnad Jurile ning meie uuele naabrile Martinile.

Rohkem pilte toimunud peost http://picasaweb.google.com/linda.lainvoo/LindaLahebAra#

Ega peoga meeleolukad sündmused Narvas veel ei lõppenud. Pühapäeva õhtul hakkas Tarmol minust ilmselgelt hale, sest postitasin Facebooki, et tahan burksi. Dr Käärik (ehk siis Tarmo) kirjutas mulle raviks välja kohaliku restorani Salvadore. Salvadore all mõeldakse muide Salvador Dalid, kelle voolavate kellade motiiviga oli restorani seinal väga julgelt ümber käidud. Ja teadagi – julge pealehakkamine on pool võitu. Teine pool võidust jäi restoranil Salvadore siiski saamata. Kuid seltskond, kelle moodustasid Aet, Merike ja Tarmo ning vahetusmehed Pavel ja Andres, oli tasemel ning õhtu lippas ja enesetunne paranes.

Esmaspäev oli aga tatjanapäev, mis on suur vene üliõpilaste püha. ERRi klipp Ragnar Kondi vennalt Ago Gaškovilt http://uudised.err.ee/index.php?06192337

Hästi tore, et siinsed noored on loonud oma traditsiooni ja seda ka nii usinalt elus hoiavad. Kuigi tuleb möönda, et korraldusliku poole pealt, mis just nimelt üliõpilaste rida, oli mõningaid möödalaskmisi. Näiteks hilines rongkäik politsei eskordi puudumise tõttu üle poole tunni. Kuid sellest polnud tegelikult midagi hullu, sest olime kolledži fuajees soojas. Aga lõpuks, kui rongkäik algas, siis oli see hästi lahe. Tõrvikuid kandvad üliõpilased, paljudel vapramatel olid peas ka teklid, sammusid politseieskordi saatel ja limusiini järel (mis oli omapärane) mööda laiu Narva tänavaid keskraamatukogu poole. Mööduvad inimesed silmitsesid meid küll nagu loomaaia eksponaate, kuid sellest polnud midagi hullu, loomad on armsad. Lõpuks, raamatukogu juures, ristiti raamatukogu üliõpilaseks ja anti üle suur Narva Kolledži tekkel, kuid raamatukogu ei pidanud millegipärast jooma seda solki, mida hiljem kõik rebased manustama olid sunnitud. Samas, suur tekkel oli hästi tore. Jällegi üks hiiglama vahva osa traditsioonist, et linna erinevaid olulisi objekte ristimas käiakse.

Pärast kiiret soojendavat vahepala Modernis jätkus üritus linnuses. Sõna võtsid kõikide erialade õppejõud, kes pärast oma kõnesid pidid valima ühe joogi ja selle kaussi valama. Lõpptulemust said maitsta esmakursuslased. Vapepaladeks olid mängud ja üliõpilaste etteasted. Mängudes osalemisest oli eriti huvitatud Aet, kes iga kord, kui õppejõude mängima kutsuti, tooli alla vajus ja mina panin lahkelt talle oma käekoti peale, et teda ikka üldse näha ei oleks.

Nö aktuse juures võib huvitavate detailidena välja tuua tõsiasja, et tavapärase acapella asemel tuli nii hümn kui ka Gaudeamus lindilt. Lisaks avastasin ma, et kohalike tudengineiude seas on ilmselgelt nii mõnigi talisupleja, sest linnuse jahedas refektooriumis oli mitmeid minu silma jaoks natuke liiga paljaid tütarlapsi. Aga ilmselt on mul viimane aeg mõista, et kaetud ihu ei ole kuum ja karupükstes lantimas ei käida. Inimene õpib kogu elu!

Pärast „vaid“ pooleteisetunnist aktust oli ametlik osa läbi ning meie suundusime taas kord Moderni. Nagu ikka toimus suuremat sorti rasvas praetud suupistete söömine ja sel korral ka enda soojendamine. Veetsime mõned tunnid Modernis, et siis edasi kolledži all asuvasse Studiosusesse minna. Baari nimi hämmastas mind, sest kolledži tudengkonda vaadates oleks Studiosa märksa paslikum nimi. Aet luge mulle enne minekut sõnad peale, et vaja on avatud meelt ja et tegu pole ilmselt sellise kohaga, mille sarnases ma varem käinud oleksin. Püüdsin siis kõigest väest oma meelt avatuna hoida ja olin valmis kohaks, mille sarnases ma varem käinud pole, aga vaatepilt, mis mulle seal avanes, oli enneolematu. Ma tõesti arvasin, et olen juba mõnda aega Narvas olnud ja mõnegi asjaga harjunud, pealegi oli aktus linnuses samuti eeltööd teinud, kuid Studiosus lõi mul jalad alt. Kui ma ei oleks teadnud, et tegu on kolledži peoga, siis oleksin seda Kopli narkopeoks pidanud, sest kõik vajalik oli olemas – jõhker tümakas (seal hulgas ka nii sügavamõtteline vene muusika, et isegi mina sain kõigist sõnadest aru), roheline laser, ekraan, kus näidati vaheldumisi poolalasti naisi, kes end hööritasid ja kolme diskorit, kes olid lihtsalt nii kuumad mehed, et võimalus neid vaid ühes suunas vaadates näha, oli ilmselgelt liiga vähe, seksikad etteasted ja noored tüdrukud, kes nägid välja nagu prostituudid. Lootsin, et Aeti käest saadud tasuta joogi kupong, mille eest kohe värvilise joogi lunastasin, aitab, aga ei. Vahtisin segaduses näoga ringi ja ei suutnud uskuda, et see kõik on päris.

Eriti sügava mulje jätsid mulle esinejad. Nende seas oli tulnukakostüümis noormees, kes väänles, läikiva rinnahoidjaga keksiv tütarlaps ja siis noormees, kes tegi Michael Jacksonit järele. Selle etteaste käigus krabas ta end nii hoogsalt kubemest, et mulle tundus küll, et tal võis kohati ikka jube valus olla. Kui aga esinejaid ei olnud, pakkusid põnevat vaatamist tantsupõrandal jalga keerutavad noored. Aet ja Kerda leidsid, et ainus viis sulanduda on ise ka tantsima minna. Proovisin, ei töötanud. Ma tajusin kogu aeg, et vahin hämmingus/hirmunud/põlastava/jamiskõikveel pilguga ringi, kohati panin isegi alateadlikult käed rinnale risti ja lihtsalt põrnitsesin. Mul oli tegelikult sel hetkel enda pärast hästi häbi, sest sisuliselt pole mul mingit õigust jagada hinnanguid ning kui neile meeldib, ja mulle tundub, et meeldib, siis lasku käia. Lihtsalt ma ei saa oma emotsioonide vastu, see on umbes sama moodi nagu siis, kui näen telekast näiteks Keskerakonna (jõulu)pidu või striptiisi tegevat Farmi-Gabrieli, pidulistel endil on küll tore, aga vot minul hakkab paha. Samas liigitub käik Studiosusesse kahtlemata taas kord elamusturismi alla ja sellisena on „Tunne oma kodumaad“ nimekirjas jälle üks linnuke juures. Igal juhul jõudsin poole ühe ajal oma turvalisse ühikatuppa ja hakkasin õppima, sest teatavasti on just õppimine see, mis rahustab nohiku ülesärritunud meelt.

Kuigi kõiki neid sündmusi kokku võttes pean siiski tunnistama, et Narva pole minu jaoks juba mõnda aega mingi kahtlane piirilinn – see on linn, mis on mulle tegelikult nii väga meeldima hakanud ning kus ma end hästi (ja turvaliselt) tunnen ja kõige olulisem on, et olen siin kohanud inimesi, kellest nii mõndagi ei nimeta ma enam lihtsalt oma tuttavaks, vaid juba sõbraks.

Tänase postituse lõpetuseks annan teada, et lahkumispidu ei tähenda, et Eesti Venemaa lõpetab. Tulemas on veel pildikesi ja elamusi Narvast ja blogi ametlik lõpp saabub Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemisega Narvas, millest kindla peale ka siia postitus ilmub!

P.S. Kui see postitus näeb imelik välja või on muul moel kahtlane, siis ma vabanda, sest blog.com käitub juba mitmendat päeva väga kummaliselt.

Blog.com on hullunud! Postitan esimesel võimalusel!

Tere!

Kuna möödunud nädalavahetus Narvas oli väga meeleolukas, siis leidsin, et ka postitus sellest on igati asjakohane.

Reede algas vene keele loenguga, mis oli suurepärane nagu ikka, ja tänu oma kaastudengite lahkusele, sain ma taas eratunni täiesti fenomenaalselt Olga Burdakovalt. Mul ei ole sõnu, et kirjeldada, kui hea ja samas ka lahe õppejõud ta on. Ma tõesti tunnen, et õpin neis loengutes palju, aga samas ei ole tegu kunagi nüri tuupimisega. Pigem on kogu aeg huvitav ja naljakas. Pean siiski möönma, et vene keele hääldus on ikkagi nii raske. Ma kuulen vahet, kui õppejõud erinevaid susisevaid häälikuid hääldab, aga ma ei suuda neid häälikuid ise esile kutsuda. Hakkan mõistma saksa õpetajate õudust, kui meie lasime neil öelda lauseid nagu “Õie jõi õlut.”

Aga nagu alati, ei piirdu Narva kunagi ainult kooliga. Reedel tuli mulle külla Kaire, kes varem Narvast vaid põgusalt läbi sõitnud. Talle avaldasid muljet Narva laiad tänavad ja tõsiasi, et Narva on tegelikult ikka täitsa suur linn (emotsioon, mis siiani pea kõiki mu külalisi tabanud). Käisime minu ühikas, kus mul on ikka veel Lambruscot ning kaks korda Modernis. Teisel korral pidime seal kohtuma Aedaga, aga Aet oli juba enne meie saabumist Modernist eest leidnud veel kohalikke eestlasi. Seal olid (ja ma loodan, et ma ametitega ei eksi) Narva Muuseumi teadusdirektor Merike, Narva Muuseumi direktor Andres ja ajakirjanik ning ajalooõpetaja Tanel. Viimase pean siinkohal eriliselt välja tooma, kuna Kaarel oli mulle kunagi varem öelnud, et kui sa Tanel Mazurit kohanud pole, siis pole sa Narvas käinud – olen nüüd Narvas käinud!

Kujutan ette, et Aedal ja Kairel oli kohati üsna keeruline, sest lisaks Facebookile, mis oli üks õhtu “staar-teemasid”, räägiti väga palju ka Tartus ajaloo õppimisest (seis oli ajaloolaste kasuks 4-2).

Laupäeval käisime Aeda ja Maarjaga taas kord Modernis. Sõime jällegi ära hiiglasliku hunniku rasvas valmistatud suupisteid, mis on lihtsalt nii head, ja ajasime niisama juttu. Kasvava õudusega avastasin ma, et mulle on õlu väga meeldima hakanud. Selle sümpaatia eest kannab ilmselgelt vastutust kohalik München.

Väga kummaline asi juhtus minuga pühapäeva päeval. Võtsin takso, et kooli sõita (takso hindu on muide langetatud, nüüd saab linnasisesed sõidud ära teha 20 krooni eest), istusin sisse ja ütlesin aadressi. Taksojuht küsis mult kohe, et kas olen võõramaalane (иностранка). Mina oma üllatuseks vastasin täiesti automaatselt talle: “Да, я из Эстонии.” Kui ma olin selle lause ära öelnud, tabas mind totaalne jahmatus, sest nagu me kõik hästi teame, siis Narva on ka Eestis. Samas tundub mulle, et see automaatne vastus tõi selgelt välja mingi tunde, mis mul alati Narvas on. Ma justkui olen Eestis, aga tegelikult ei ole ka. Sellele viitab ju isegi minu blogi nimi, mis sai toona pandud pooleldi naljana, aga näib, et see nali pole eriti naljakas.

Taksojuht ei olnud sealjuures minu lausest sugugi üllatunud, ta küsis kust ma täpsemalt Eestist pärit olen ning tema tegelik üllatus oli seotud sellega, et üks Tallinna tüdruk tahab Narvas olla. Ta rääkis mulle, et on kaks aastat taksojuhina töötanud ning selle ajaga on ta näinud, et Narvas pidavat elama hiiglama palju ebameeldivaid inimesi, kellega ta varem kunagi kokku polnud puutunud. Mees ise seostas seda nõukogudeaegse 101. kilomeetri korraga, mille tõttu tema meelest Narva kõiksugu kummalist rahvast kokku kogunes. Ma ei oma mingit teavet, et tema mõtet siinkohal kinnitada või ümber lükata, aga lihtsat mul oli huvitav kuulata inimest, kes päevast päeva erinevate inimestega kokku puutub. Ta rääkis mulle ka sellest, et ta tahab õppida inglise keelt ja minna reisima, sest ilma inglise keeleta on üsna ebamugav välismaal asju ajada. Selles osas oli tal suuresti õigus, kuid tegelikkus on see, et liigagi paljudes paikades saab suurepäraselt hakkama ka vene keeles. Ta kurtis ka, et tal on raske Tallinnas või Tartus käia, sest eesti keelt ta ei oska, kuna õppis seda vaid aasta algkoolis, ja ta pidavat end Narvas natuke nagu vangis tundma. Tegu ei olnud mingil juhul tüütu ja ebameeldiva taksojuhiga, pigem vastupidi, ja pealegi ei tilbendanud tal peegli küljes Georgi lindikest.

Tänast postitust jääb lõpetama tähtis teadaanne. Kuna minu Narva-elu hakkab vaikselt otsa saama, siis on saabunud aeg tähistada minu lahkumist. Sellega seoses toimub laupäeval 23. jaanuaril kell 20 meie ühikas, aadressiga Kalda 9, väike koosviibimine. Minu poolt on hea seltskond (sest paljud väga toredaid inimesed on juba oma tulekust teada andnud) ja bool – seega, kes booli ei armasta või soovib midagi krõbedamat juua, peab enda eest ise hoolitsema. Oodatud on kõik, kes seda teadet lugema juhtuvad ja kes seejuures tunnevad mingit sidet minu ja/või minu Narva-eluga. Kuna ühikas on valvur, siis oleks segaduse vältimiseks hea enda tulekust mulle e-kirjaga (linda.lainvoo@gmail.com) märku anda. Ootan!

Tere!

On jaanuari algus ja mina olen nüüd veel viimaseid kordi tagasi Narvas. Kuna jõudsin siia alles täna õhtul, siis pajatab minu postitus nii kõige värskematest Narva elamustest kui ka rongisõidust Narva.

Seega – alustan juba Tallinnast, kus pea neljatunnine rongisõit, mida ka tsirkuseks nimetada võib, peale hakkas. Rong oli kummaliselt täis ning ma olin sunnitud valima endale platsi kohas, kus keegi juba ees oli. Minu valik osutus üsna kehvaks, sest sattusin istuma väga kurja olemisega umbes 55-aastase vene proua juurde. Istet võttes küsisin kenasti ja eesti keeles, kas ma võin sinna istuda. Tema vaatas mulle jahmunud ilmel otsa ja tõi kuuldavala mingi kummalise häälitsuse, mida võiks transkribeerida umbes nii: “Tšjoo?” Selle peale küsisin ma oma küsimuse uuesti vene keeles. Sain erti üleoleva vastuse selle kohta, kuidas tema istub siin üksi ja kellelegi kohta ei hoia. Kaunis. Võtsin istet ja jäin konduktorit ootama.

Sel korral olin taas sattunud sõitma usina konduktoriga. Uskuge, kui sõidate mõnel liinil piisavalt palju, jääb rongi personal meelde. Kõik, kes Tartus õppinud, võivad seda kinnitada. Igal juhul astus usin konduktor vagunisse ja hüüdis üle vaguni: “Kas siin on keegi, kes soovib täispiletit Jõhvi? Meil on siin inimene, kes ei tea, kuhu ta sõita tahab!” Teadaanne tundus enam kui kahtlane ja pani mind kergelt muigama. Kuri proua minu vastas ei olnud aga millestki aru saanud ning ta nõudis mult tungivalt tõlgelt. Rääkisin siis talle ära, mida just kuulnud olin ning tema hakkas selle peale pahaselt pobisema, et kuidas inimesed ei tea, kuhu nad sõidavad, sõidu sihtkoht on ju piletil kirjas. Kehitasin õlgu. Lõpuks jõudis usin konduktor minu seljataga istuvate eesti prouadeni, kes kohe uurima asusid, et milles probleem seisnes. Konduktor selgitas neile, et üks paarike oli tahtnud Jõhvi sõita, aga noormees ja neiu olid jõudnud tülli minna ja nüüd noormees ei tahagi enam neiuga koos Jõhvi sõita. Sellele järgnesid läbisegi oiged, mis kõlasid umbes nii: “Oh neid noori küll!” ja “Meie ajal ikka sellist asja ei olnud!” (Ma ei tee nalja.)

Usin konduktor jõudis lõpuks meieni, lasin vingus proual enne pileti ära osta ja sain teada, et ta sõidab Tapale. Mul langes kivi südamelt. Aga kohe kui usin konduktor mulle pileti välja oli trükkinud ja mind viisakuse eest, mis väljendus vissis prouale piletiostul eesõiguse andmises, kiitnud oli, hakkas proua usina konduktoriga riidlema, sest tema meelest oli rongis liiga külm. Pealegi polevat hommikusess Tartu rongis, millega ta Tapalt Tallinna tulnud oli, üldsegi nii külm olnud. Konduktor püüdis siis seletada, et rong on vana ja soojeneb sõites ning pealegi jätavad reisjad sageli vaguniuksi lahti. Selle peale kihvatas proua, et miks need uksed siis nii halvasti sulguvad. Ühesõnaga jäi selge mulje, et see naine istub millegi eriti terava otsas. Mis aga minu viisakusse puutub, siis see ei olnud sugugi mingi minupoole suur žest, ma lihtsalt tajusin, et kui proua oma piletit enne mind kätte ei saa, siis tõstab ta ka minu millelegi eriti teravale istuma – seega oli tegu pelga enesekaitsega.

Lõpuks ometi tundus kõik rahulik olevat ja ma sain oma raamatule keskenduda, aga täpselt siis, kui paar lehekülge loetud, jõudis usin konduktor vaguni lõppu ja hüüdis kõlaval häälel: “See rong sõidab Narva! See ei ole Tartu rong!” Ma ju tegelikult teadsin, et usn konduktor selle avaldusega esineb, see polnud mul esimene kord tema valvsa pilgu alla Narva või Tallinna sõita. Selle peale pöördus vissis proua kohe minu poole ja nõudis tõlget. Seletasin siis vene keeles, et tegu on Narva mitte Tartu rongiga. Tema kihvatas selle peale, et see on ju piletil kirjas, kuhu rong sõidab ja mulle tundus, et see vestlus on täna juba korra aset leidnud.

Õnneks jäi see minu viimaseks vestluseks pahura prouaga. Sain rahulikult oma raamatut lugeda ja Narva poole loksuda. Lõpuks Narva rongijaamas vagunist välja astudes avastasin, et trepp oli väga libe ja minu kohver ei teinud rongist väljumist just lihtsamaks ning nii pääsesin ma napilt õnnetust kukkumisest. Rongist väljumise käigus vigastasn oma saabast. Rühmasin läbi kõrge lume jaamahoone poole (Narvas saab jaama alast välja vaid läbi jaamahoone), et seal saabas jalast ära võtta ja püüda seda pisut parandada. (Need on üldse ühed nirud saapad, aga nad sobivad nii neetult hästi mu käekotiga, et ma ei leia endas jõudu neist loobuda.) Igal juhul sain ma oma saapa natuke paremasse seisu, toppisin selle jalga tagasi ja läksin jaamahoonest välja. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli natuke jahmatav, sest olles harjunud Tallinna lumekoristusega, siis ma ei oodanud, et Narva suudaks mulle selles osas üllatusi pakkuda, kuid siiski. Esimest kõnnitee osa, mis minu ühikani viib, lihtsalt ei olnud, selle asemel oli mulle õlani ulatuv lumevall. Edasi läks olukord pisut roosilisemaks, sest kõnniteel oli rajake, mis oli täpselt nii lai nagu mu pisike kohver (kohvri väiksusest annab tunnistust tõsiasi, et selle võib lennekisse käsipagasina kaasa võtta). Lumes rühmates unistasin kelgust, mille peale oma kohver panna, sest tema muidu nii suurepärastest ratastest polnud mingit kasu. Samas ei rikkunud katkine saabas ja lumes lohisev kohver mu meeleolu, sest olin terve tee lugenud läbikülmunud, näljastest ja haigetest nõukogude sõduritest Teises maailmasõjas. Mul seevastu oli kõht täis, soe ja tervis ka hea. Ja kuig tavapärane viieminutiline retk rongijaamast ühikasse võttis täna pea kakskümmend minutit, siis jõudsin rõõmsa ja lumisena kohale.

P.S. Kurtsin eelmises postituses, et ei tunne põliseid Narva eestlasi, aga samas postituses rääkisin mind tühjast akust päästnud Anderist, kes on põline Narva eestlane. See tõsiasi meenus mulle umbes seitse minutit pärast postitamist, aga nüüd on viga parandatud. Vahel mulle tundub, et ma olen nii hajameelne, et võin isegi oma nime ära unustada.

P.P.S. Kuna võtsin Narva kaasa oma tillukese roosa raali, mille klaviatuur on umbes neljandik tavalisest klaviatuurist ja mälu sama suur kui väiksematel mälupulkadel (seega pole tal ka spellerit), siis vabandan tekstis esinevate võimlike tüpograafiliste vigade pärast. Oma tekstist, erti vahetult kirjutatust, vigade leidmisega on ju teadagi kuidas.

Tere!

Tänast postitust devalveerib tõsiasi, et kirjutan seda Tallinnas – seega, kes lugeda ei taha, võib akna kohe kinni panna.

Kolmapäeval toimus eestlaste jõulupidu (nimetus on tinglik ja tuleneb korraldajatest, rahvusliku kuuluvuse alusel inimesi ukselt tagasi ei saadetud). Kohal oli väga palju eestlasi, vanemaid ja nooremaid, mulle tuttavaid (vähesed) ja võõraid (enamik). Juba varem oli teada, et esinema tuleb ansambel Meie Mees ning see tekitas mõnetist poleemikat, kuid Maarjal oli tuline õigus, kui ta mulle ütles, et lõpuks teeb peo ikkagi seltskond ja mitte bänd. Samas ei saa ka Meie Mehe osa alahinnata, sest õppisin palju uut – näiteks sain teada, et Meie Mehel ongi selline laul nagu “Fekalist”. Täitsa uskumatu värk. Ja tänu sellele, et olen nüüd Meie Mehe saatel kõvasti tantsu löönud, muutun ehk aktsepteeritavamaks nii mõnegi oma sugulase jaoks, kes enne arvasid, et ma tegelen mingite täiesti arusaamatute asjadega, aga nüüd nad näevad, et ka mina oskan “heast muusikast” lugu pidada.

Rääkimata ei saa jätta ka auväärsetest kaaslastest. Minust üle laua istusid Aet ja Maarja ehk Miss Baltic Sea 1990 ning Saskia ja Kaarel. Mina olin alguses üksinda neist üle laua ja tundsin ennast natuke nagu eksamil, aga õnneks liitus peatselt teisigi inimesi ning eksaminandi tunne kadus (ilmselt aitas hõõgvein ka asjale kaasa). Õhtu arenedes tutvusin veel pärsi paljude inimestega, kuid mulle tundus, et mitte keegi neist polnud sünnipärane narvakas, nii et puhastverd Narva eestlane on mul ikka veel korralikult nägemata. Kuid see polegi oluline, tähtis on, et Eesti vaim on ka Narvas täiesti olemas ning et pidu oli tõeliselt tore.

Toredale peole ei järgnenud kahjuks sama tore hommik. Maganud olin ma terve tunni ning peas vasardas Jemandale antud lubadus kella kaheks päeval Tallinnas olla. Kuna ma kolisin suurema osa oma asju Narvast Tallinna tagasi, siis tähendas see seda, et ma pidin umbes kaheksa korda oma toa ja auto vahet käima. Lisaks avastasin ma asju pagasiruumi ladudes, et pagasiluuki üleval hoidev hüdraulika oli külmaga otsad andnud ning päris mitu korda sain luugiga vastu pead (ei olnud väga mõnus). Lõpuks, auto asju täis, istusin rooli, et võidukalt Tallinna poole sõitma hakata. Keerasin süüdet ja auto tegi selle peale plõks-plõks-plõks. Nüüd ma tean, mis häält teeb tühja akuga auto. Õnneks olid ühika valvuritädid hästi vastutulelikud ning kiiresti asuti otsima mõnd meest, kes mu hädast välja aitaks. Selle auväärse töö võttis enda peale Ander, kes kutsus kaks suitsupausi pidavat kutseka õpilast autot lükkama ning ise istus rooli ja pani mu auto käima. Kilkasin rõõmust. Ma pole ennast ammu nii päästetuna tundnud. Igal juhul luges Ander mulle sõnad peale, et ma mingil juhul mootorit välja ei lülitaks ja uskuge, mul polnud seda plaani.

Ning siis ootas ees 208 kilomeetrit Narva-Tallinn maanteed, mis vähemasti Narva-poolses osas oli küll nagu klaas. Hoidsin vist nii kramplikult roolist kinni, et täna teevad mu õlalihased tohutut valu. Aga tee ise oli ilus, nii palju toredat moodi sadanud ja tuisanud lund, mida küll kahjuks väga imetleda ei saanud. Lisaks pean mainima, et sellel klaasisel teel tegid mõned selliseid möödasõite, et jube oli vaadata. Lõpuks jõudsin ma siiski peaaegu õigeks ajaks õnneliku ja väga väsinuna Tallinna ning olen siin kuni jaanuari alguseni. Seega võib uusi kirjutisi oodata uue aasta alguses. Seniks soovin kõigile rahulikke jõule ja ilusat vana aasta lõppu!

Tere!

Minu viimased päevad Narvas on jällegi olnud hästi vahvad. Laupäeval käisin linnuse põhjaõues toimunud laadal (mis, kui ma õigesti aru sain, oli suuresti kutseka korraldatud). Laada ideeks oli luua keskaegset hõngu ja vähemasti nii palju kui mina nägin, saadi sellega suurepäraselt hakkama. Asi võib muidugi olla ka selles, et mina jõudsin põhjaõue veidi enne kella nelja ning siis oli juba täitsa hämar, kuid ainukesed valguskolded olid lõkked. Olles veidi aega lõkkesuitsu sees seisnud ja moodsates sidevahendites pettunud, nägi mind Aet ja viis mu põhjaõues sisse seatud apteeki, mis nägi ka tõeliselt lahe (või siis pime) välja. Polegi oluline, kuidas miljöö loodud oli, peamine on see, et ta toimis ja minu meelest väga hästi. Istusin Maarja ja Aeda juurde maha, jõin (hõõg)veini ja sõin ülimaitsvat pirukat. Meiega liitus ka Kaarel ning nõnda me istusime seal küünla valgel ja rääkisime juttu. Kaarel oli päeva esimesel poolel osalenud ka suurel keskajast inspireeritud söömingul ning oli selle tulemusel pisut vaevatud olemisega. Aga kui ma pidusöögi menüüst kokkuvõtet kuulsin, siis ma enam ei imestanud, miks tal nõnda raske oli. Sellel hetkel tundsin ma mõningast kergendust, et olin otsustanud söömingust kõrvale jääda.

Ühel hetkel ilmus meie kaunist idülli murendama mingi tüüp, kes oli end maailma kuningaks joonud ja (ma saan siin blogis siiski vaid enda eest kõneleda) mulle närvidele käis. Avaldasin küll arvamust, et oleksin mehena seda tüüpi paremsirgega kostitanud, kuid tegelikult annan ma endale aru, et ükski normaalne mees ei hakka nii mõttetu tüübiga kaklema. Tema avaldused ja lihtsalt nõme käitumine viis lõpuks selleni, et seadsime sammud Moderni poole.

Põhjaõuest lahkudes nägin, et minu telefon on jälle vene võrgus. Olen siin juba täiesti paranoiliseks muutunud ja vaatan pidevalt, kas mu telefoni ekraanil on ikka kiri EE EMT, sest vastasel juhul võivad kõned üsna kalliks maksma minna. (Nüüd kõigile, kes kohe tahavad soovitada, et ma käsitsi võrgu valiksin, siis just seda ma teengi, aga vahel viskab ikkagi vene võrku.)

Modernis alustasime sööminguga Aet, Maarja ja mina. Kaarel, kes isegi toidust rääkida ei tahtnud, vaatas pealt. Sõime eriti maitsvaid juustupalle, siis küüslauguleivakesi krevetikastmega, kalmaarirõngaid ja mida kõike veel. Nii hea oli! Modernist liikusime edasi veel paari kohta ja läksime kusagil ühe ajal laiali. Naljaks, olen Narvas hakanud õlut jooma. Kahtlustan, et selle taga on Sillamäe München, mis on lihtsalt väga hea õlu.

Ühikasse jõudes ootas mind huvitav vaatepilt – koridori oli toolidest ja pesurestidest rajatud barrikaad ning köögis lõi palja ülakehaga Jüri Rammsteini saatel tantsu (üsna kommikas vaatepilt) ja Saša oli DJ rollis. Mõlemad ise maru õnnelikud. Liitusin. Natukese aja pärast tuli ülevalt ka see sama tüdruk, kelle nime Saša kunagi ammu mingil köögiistumisel ära oli unustanud ja kelle nime mina ka hetkel meenutada ei suuda. Kirusime veidi aega leedukaid, kes kogu ühika elu viimase kuu jooksul üsna palju mõjutanud on. Üks toatäis leedukaid elab minu kohal ja teine kamp Saša kohal ning me mõlemad oleme viimased kuu aega tohutut trampimist kuulnud. Minu järeldus on, et kui lätlastel on kuus varvast, siis leedukatel on kabjad. Pärast rahustavat kirumist läksin ma magama. Igati tegus päev.

Pühapäeval käisin vene keele loengus ja eile hakkasin vaikselt oma asju kojusõidu tarbeks kokku sättima. Aga täna ei suutnud ma lummavale talveilmale vastu panna ja läksin õue. Külm ilm on mulle autoga seoses küll paar vingerpussi visanud. Näiteks avastasin, et auto esiklaas on jäälilli täis. Piserdasin sinna mõnuga sulatusvedelikku, et siis taibata, et jäälilled on hoopis klaasi siseküljel. Lisaks ei avanenud täna kõrvalistuja uks (isegi ukse nupp ei tõusnud üles), aga sellest hoolimata sõitis auto kenasti (sageli ka külg ees) ning pärast mõningast ringi kimamist, hakkas tal ilmselt piisavalt soe, et lukust läks lahti ka kõrvalistujapoolne uks. Elagu!

Aga hoolimata käredast pakasest või tänu käredale pakasele, oli kõik nii ilus. Mulle ikka hirmsasti meeldib lumi, eriti kui ta on imeliselt kerge ja jalgade all kõvasti krudiseb nagu täna. Käisin läbi oma lemmikud kohad ja tegin pilte. Küll oli tore!

Kaks linnust

Pimeaiast oli sujuvalt saanud valgeaed. Jalutasin seal päris pikalt (sest nii ilus oli) ja lõpuks pidin lahkuma ainult selle pärast, et sõrmed ja varbad tahtsid otsast ära tulla.

Ka alt vaadates näeb Pimeaed lahe välja.

Saksa kalmistule soovitan Narva sattudes igal juhul minna. Ülikummalise energiaga koht, kuhu mind aina tagasi kisub.

Viktoriaanlik lõpp minu külma ilma tuurile. Nii ilus!

Nüüd istun rõõmsalt oma soojas toas ja joon teed. Ilmselt peaksin end täna nii kaugele viima, et hakkaksin raamatuid pakkima, aga kuidagi ei viitsi. Mõnusalt soojas keras muusikat kuulata tundub hoopis ahvatlevam. Samas ma tean, et kui tahan neljapäeval kella kaheks Tallinnas olla, nagu olen Jemandale lubanud, siis pean asjatoimetustega täna algust tegema, sest homme õhtul ootab mind eestlaste jõulupidu ja selleks ajaks kui sinna lähen, peavad asjad koos olema.