С ми́ру по ни́тке — го́лому руба́ха
| October 17th, 2009Tere!
Narva elu veereb vaikselt ja mõnusalt. Eile olin õhtul kaheksani koolis, kus mul oli vene keele praktikum. Ma ei saa jätta kiitmata oma vene keele õppejõudu Olga Burdakovat, kes suudab tudengeid ka reede õhtul nii hästi köita, et mina ei vaadanud isegi kella. Loeng on mänguline, aga seda kõige paremas mõttes, me õpime läbi naeru ja huvitavate ülesannete, mis minu meelest auditooriumis küll kedagi külmaks ei jäta.
Teine suurepärane õppejõud, keda siin kohanud olen, on Vadim Semenov, kelle ainet Tõlketeooria ja-praktika ma kuulamas käin. Leppisin õppejõuga kokku, et olen vabakuulaja, aga juba kolmandas praktikumis leidis ta, et mis sa ikka siin niisamma istud, hakka ka tõlkima. Loomulikult valib ta mulle alati lihtsamad laused ja minu loomingulist lähenemist vene keelele ei pane keegi pahaks. Samas saan oma kohalolekut õigustada oma eesti keele oskusega, sest enamik tõlkeülesandeid on eesti keelest vene keelde ning vahel on neisse vead sisse juhtunud, mida õppejõud mul parandada palus.
Igal juhul suudavad mõlemad õppejõud auditooriumi kogu aeg elevuses hoida ja uni nende loengutes kindlasti peale ei tule, pigem on olukord vastupidine, iga kord, kui loeng otsa saab, on natuke kahju, et juba ongi kõik.
Täna pidid Gruusiast tagasi jõudma minu naabrid Anja ja Ander, aga nagu ma Sašalt ja Jurilt kuulsin, siis tagasi on ainult Anja, sest Anderil tekkis grusiinide enda vea tõttu dokumentidega mingi probleem ja teda ei lastud lennuki peale. Ma pole Anjat veel näinud, aga eks ma hiljem kuulen täpsemalt. Üsna hull lugu igal juhul. Kahtlustan, et grusiinid lihtsalt teavad, et eestlased on eriti targad ja lahedad inimesed ning ei lase neid enam Gruusiast minema. Igal juhul ma loodan väga, et Ander jõuab varsti koju tagasi!
Eestlaste taibukusest ja lahedusest rääkides meenub mulle meie eilne istumine (taas kord ühisköögis), kus pidasime väikest youtube‘i-pidu. Poisid näitasid mulle klippi, mille on teinud mingi kohalik vene tüüp. Laulu nimi on “Kui raske Eestis olla”. Kuna mul on üsna eneseirooniline huumorimeel, siis minu meelest on see laul päris naljakas, aga neile, kes enda üle nalja teha ei oska, ei soovita ma järgmist klippi vaadata http://www.youtube.com/watch?v=s9thYEXdcaI
Pean tunnistama, et õhtu pirn oli siiski see, kui Saša, kes oli ühika mingilt kõrgemalt korruselt (õpilaste korruselt) ühe tütarlapse alla tassinud, kellega ta ilmselgelt sooje suhteid sisse püüdis seada. Kõik oli väga kena, aga ta unustas tüdruku nime ära. See oli korraga nii halenajalkas kui ka kohutavalt piinlik.
Lõpuks räägin ka oma tänasest käigust Krenholmi poodi, kust ostsin endale kolmapäevahommikuse rongisõidu tarbeks reisipadja/lamba.
Tal ei ole veel nime, aga teda on väga mõnus kallistada. Tutvustasin teda köögis Jurile ja Sašale ka, viimane küsis, kas tõin ta siia söögiks. Arvestades tõika, et Saša on tatarlane, siis pean lambale sõnad peale lugema, et ta üksinda ühika peale hulkuma ei läheks.
Saša tatari juurtega seoses tuleb veel mainida muret, mis on tõusnud minu vene keele kohale. Nimelt räägib Saša kohutavalt kiiresti ja Juri sõnul ka mingit täiesti segast vene keelt, aga sellest hoolimata saan ma Sašast kõvasti paremini aru kui Jurist. Saša põhjendab seda sellega, et ta elas kaua koos kahe eestlasega ning ta mõistab eestlaste mõtlemise loogikat, mis omakorda teeb temast arusaamise eestlastele lihtsamaks. Ohu märk pidi olema see, kui ma enam kellestki teisest peale Saša aru ei saa. Õnneks pole asi veel nii kaugele arenenud ning mõistan täitsa hästi ka Olga Burdakovat ja Vadim Semenovit ning oma lambaga olen samuti täitsa hästi jutu peale saanud!
